Esimene päev:
Olime suhteliselt varakult platsis ja enamus ettevalmistusajast kulus peldiku ja bussi vahel jooksmiseks. Ajal mil me omi rattaid bussist maha ajasime ja tehnilseks kontrolliks ning müramõõtmiseks ettevalmistasime märkas Riho silmanurgast meie rattaid imestusega vaatavaid ja omavahel itsitavaid soomlaseid. Mul oli närv nii sees, et polnud seda aega tähele panna. Algajatel oli rajal vaja läbida 72 km ring 2 korda esimesel päeval ja 1 kord teisel päeval. Selle sisse kuulusid siis enduro katse, mis tähendas põhimõtteliselt mudast metsarada, krossikatse karjääris ja extreme katse, mis tähendas üle kivide pakkude rehvide ja muude takistuste ületamist. Plaanis oli koos sõita, kuid korraldajad panid meid ikkagi eraldi paaridesse aga õnneks olime stardis järjest 2 min vahega.
Riho startis enne ja ootas mind metsas järgi. Seejärel sõitsime koos nii kiiresti kui jaksasisme, raja algus oli mudasi võitu korra saime ka koos riho ratast ühest mülkast välja tõmmata. See ei võtnud kaua. Edasi saime sihteliselt hästi hakkama. Esimesse ajavõtupunkti tulime juba hilinemisega, mitte palju võibolla ca 15 min või umbes nii. Ja nii juhtus ka järgmistega. Esimese ringi lõpu osa läks kruusasemaks ja veidi kergmaks ning kiiremaks. Krossikatsele läks Riho esimesena ja ma siis läksin ca 10 sek vahega. Rihole see hästi ei istunud, jõudisn talle järgi kui ta pani üsna ebamugavas kohas külje maha, järsul liivasel laskumisel ja kaotas tublisti aega. Krossikatselt ära sõites hakkas tsikkel imelikult ujuma, jätsin seisma, et vaadata mis värk on ning märkasin, et tagumine rehv on tühi. Sellega oli selge, et minu sõit oli sõidetud. Riho jõudis kohe minu juurde ja kuna tal oli joogikott oma arvates katki läinud ja ta selle ajavõtu punktis maha pani, siis andsin talle oma koti. Ja Riho sõitis edasi. Mina aga läksin otsima inimest, kes teaks, kus on võistluskeskus, paljud ei teadnud sellest midagi, aga üks näitas siiski mingit suunda kuhugi poole, et paari km kaugusel peaks see asuma. Vänderdasin siis tühja kummiga näidatud suunas. Sõites hakkasin juba kõhklema, et kas olen ikka õigel teel, küsisin veel teed, enamus ei teadnud sellest üritusest midagi, aga õnneks leidsin mingi krossimehe tibi, kes näitas suuna kätte. Lõpuks tuli välja, et paari km asemel oli tee hoopis 12 km pikk. Läksin bussi juurde ja mõtlesin mida teha. Leidsin ühe soomlase kes oli nõus müüma mulle õhukummi 20 EUR eest. Vahetasin ühe leeduka abiga rehvi ära. Vahepeal saabus ka Riho täitsime ta paagi ja ta läks teisle ringile. Teisele ringile minemine tundus ikka väga karm. Seejärel hakkasin saabunud teed pidi tagasi minema kohta, kus mul sõit katki oli jäänud. Edasi läks sõit hästi seni kuni läks siduritross katki. See tegi mülgaste läbimise väga keeruliseks.
Mülkaid siis läbisin esimese käigu ja kõrge pöördega, kuid juhtus ka, et olin sunnitud puude ette tulemisel mootori piduriga välja suretama. Aga sain hakkama ja jõudsin esimeselt ringilt tagasi võistluskeskusesse. Ringi lõpus oleval enduro katsel suutsin ilma sidurita sõitest ratta muidugi veoauto haagises välja suretada.
Suure hilinemise tõttu mul teisele ringile minna polnud mõtet, oleks alles öösel tagasi jõudnud.
Jäin siis Rihot ootama, tuligi suhteliselt kiiresti, oli teise ringi oluliselt kiirmini sõitnud, kuid kahjuks kokkuvõttes ikka liiga suure hilinemisega ei suutnud 30 lubatud hilinemisminuti sisse mahtuda. Riho sõit oli muljetavaldav, kahju et ta aega ei jõudnud, oli energiat oli läinud palju. Meeleolu oli hea, kuigi lõpp oli olnud väga külm ja Riho külmast ja suurest pingutuses ning väsimusest värises. Sõitsime Tartusse ja tegime Riho ja Jane juures sooja sööki ja kanged napsud, et veri käima saada, seejärel ruttu magama.
Teine Päev:
Rihol ei olnud kuigi suur sõiduisu, ta keha oli kõvasti vatti saanud eelmisel päeval. Mul oli pärast vahetatud rehvi ja parandatud siduritrossi meel hea ja kuna ma olin ainult ühe ringi sõitnud polnud ka keha väga haige. Korraldaja oli meid stardis paari pannud. Riho sai stardist ilusti minema, ja mul kulus nagu tavaliselt umbes minut oma KTM-i käivitamiseks. Sain õnneks minema. Riho ootas mind järgi ja sõit läks koos üsna hästi. Teisel päeval sõideti rada vastupäeva ja seega lihtsam osa oli alguses. Suutsin kohe algul extreme katselt tullest ühel märjal sillületusel kohe end külili keerata, käivitamisega läks jupp aega. Riho oli juba edasi sõitnud ja ootas mind järgi. Riho sõitis ees ja mina taga ja tempo oli hea. Esimesse ajapunkti jõudsime enne aega, see oli väga hea. Krossikatsel oli tunne mul hea ja sain Riho kätte ning seejärel panin käntsa, mille järel Riho minust jälle mööda sõitis.
Teise ajavõtu punkti jõudsime ca 1 minut enne aega. Minul hakkas sõit juba raskeks minema ja Riho kippus eest ära minema.
Mulle tundus, et metsas oli Riho kiirem, põldudel suutsin kuidagi järgi tõmmata. Eelmisel õhtul polnud meil bussis bensiini seega otsustasin rajal tankida, kuhu me tuttavad olid kanistrid viinud.
Kahjuks sõitsime sellest ajavõtupunktist kogemata mööda, kus oli bensiin ja peagi suri mootor välja, keerasin reservi peale ja sõitsin edasi. Riho oli eest ära läinud. Laiadel turbaradadel sõites suutsin kaks korda korralikult ennast külili keerata, mis raiskas palju jõudu ja sõidukindlust. Sõitsin edasi lootes Rihole järgi jõuda ja lootuses, et bensiin lõpuni vastu peab. Kahjuks ei pidanud. Ca 4 km enne lõppu sai bensiin otsa. Mõtlesin ja passisin ca 15 min seejärel kallutasin ratast ja sain ühe karburaator täiega õnneks ühe väiksema teeni ära sõidetud. Juhuslikult saabus sinna aga üks soomlaste buss ja neil oli bensiini ning olid nõus ka mulle veidi tankima. Kiitos, käima ja edasi. Korduvate kukkumistega olin oma käigukangi jälle loksuma sõitnud ja pidin hakkama käsitsi käike vahetama. Panin siis teise käigu sisse ja juristasin sellega, lõpp ei olnud kaugel. Mul oli küll teine heebel kaasas, aga mõtlesin, et vahetama hakates läheb veel kauem aega ja otsustasin lõpuni ära sõita. Lõpu mudas läksid sooned sügavamaks ja see KTM-i plastmassist ketisuunaja suunas mul rööbastes kolm korda keti maha, selle peale panemine käib mul nüüd juba kähku ja eriti aega ei võtnud, ajas lihtsalt närvi. Kõige lõpus oli extreme katse ja kohe stardist minnes suutsin ratta välja suretada, kuna käega käike vahetades olin kogemata pannud teise käigu asemel kolmanda käigu. Nüüd läks jupp aega, et õige käik sisse panna ja masin käima saada. Jõudes kivide takistuseni, ei osanud ma seda teise käiguga läbida ja takistuse lõpus olevat palki tabasin ma esirattaga täpselt 10-sse ning kukkusin kolinaga koos oma rattaga külili. Sain õnneks püsti, hirm pildistavate fotograafide ees oli suur, külili ei ole hea pildile jääda. Ka pakkudega takistusel suutsin kinni jääda, aga üljäänud sai ikka ületatud. Ja finišisse jõudes nähes olin ainult 14 min kogu selle läbitehtud jama tõttu hilinenud. Nüüd oli mul ikka väga hea meel. Esimest korda olin suutnud ühe enduro päeva suutnud sõita lubatud 30 min hilinemisaja sisse. Juhhuu!!!
Kohe saabus ka õlu näpus Riho kel oli meel samuti hea, sest oli läbinud teise päeva ilma ühegi hilinemisminutita. Super sõit Riho poolt.
Olime mõlemad rõõmsad, mina enda peale veidi pahane, et oli ise oma tankimatta jätmise tõttu sõidu peaaegu nässu keeranud.
Nüüd paar päeva hiljem on enesega rahulolu veelgi suurem. Esimest korda olime Rihoga suutnud eesti enduro meistrivõistluse etapil sõita lubatud ajalimiidi sisse.
See oli meie eesmärk olnud pikka aega.
Kogu tulemused: http://www.msport.ee/index.php?page=207
Meie aegadest:
Päev 1:
Cross Extreme Cross Extreme
Test 1 Test 1 Test 2 Test 2
321 Riho Teidla 0:12:07 0:04:59 0:11:50 0:06:10
592 Päärn Raid 0:10:14 0:06:23 0:00:00 0:00:00
Päev 2:
Extreme Cross Extreme
Test 1 Test Test 2
321 Riho Teidla 0:05:18 0:10:29 0:04:52
592 Päärn Raid 0:04:18 0:10:09 0:06:34
Ja teise päeva tulemustes Rihole üheksas 9-s ja mulle 10-s koht ning kahe päeva kokkuvõttes Rihole 15-s ja mulle 17-s koht 37 algajast startinu seas. Kogemusi ja enesekindlust saime kõvasti. Meele tegi heaks teisel päeval tehtud sõit, mil suutsime etteantud ajalimiidis püsida. Enduuro on lahe!
http://www.msport.ee/index.php?page=64&id=1156
Tervitustega,
Riho ja Pääru
